Kuna kogelus on kõnepuue, mis oluliselt mõjutab isiksuse arengut ning sotsiaalset toimetulekut, siis on oluline kogeluse võimalikult varajane märkamine ning sekkumine.

Seda, kas tegemist on ealise kõne mittesujuvusega või kogelusega, on kogeluse algperioodil küllaltki keerukas välja selgitada. Paljudel lastel vanuses 2-6 aastat ilmneb sõnade, silpide või häälikute kordust, mis ei tähenda tingimata kogelust. Selles vanuses on eakohane, et lapse kõnes on kordusi ja pause, kuna lapse kõne alles areneb. Seetõttu kõne mittesujuvus võib esineb sagedamini siis, kui laps on väsinud, erutunud, tahab teistest üle rääkida vms. Enamus lapsi kasvab sellest perioodist välja, kuid mitte kõik. Seda, et tegemist on kogeluse mitte ealise kõne mittesujuvusega, näitavad kõnetakistuste sagedus ning erinevad tüübid.

Hoiatavad viited kogelusele on järgmised:

• lapse kõnes esineb häälikute või sõnade kordust rohkem kui igas neljandas lauses (5 või rohkem korda 100 sõna kohta);
• kordusi on ühe mittesujuvuse kohta 3 või rohkem;
• venituse pikkus on 0.5 sekundit või rohkem;
• esineb näo grimasse või lihastreemorit (nt nohistamine, silmade pilgutamine, kulmude kortsutamine, huulte maigutamine); ebatavalist pea või lõua liigutusmustrit; suu liiga laialt avamist või keele väljalükkamist.
• esineb häiritud hingamismustrit;
• häälekõrguse äkilised tõusud või hääle vaibumine;
• kõnelemise katkestamine; kõnest loobumine. Frustratsioon kõnelemise ajal („ma ei saa rääkida“, suu katmine käega, nutma puhkemine). Sagedane „ebaõnnestunud“ kommunikatsioon.

Mittesujuv kõne võib areneda kogeluseks, kui kõnele esitatakse nõudmisi, mida lapse kõnearengu tase ei võimalda täita. Kõne mittesujuvust soodustavad faktorid on väsimus, erutatus, jutule vahelesegamine, üksteisest ülerääkimine, kiirenenud kõnetempo, kuulaja puudulik tähelepanu, kasutatavate lausete liigne pikkus, (last ümbritsevate) keele, sõnavara, mõtte liigne keerukus, harvaesinevate sõnade kasutamise rohkus, sõnade pikkus, keerukas sõnade struktuur.

Kõne mittesujuvust soodustavate faktorite vähendamine suurendab kõne sujuvust.

Kogeluse teraapia plaani koostamise aluseks on välja selgitada lapse kõne seisund, samuti teda ümbritsevate lähedaste kõneharjumused. Sellest lähtuvalt lindistatakse nii lapse kui vanemate kõnet, kogutakse infot selle kohta, millal kõneprobleem algas ja kuidas see on aja jooksul muutunud.
Teraapia esmaseks eesmärgiks on peatada kogeluse süvenemine. Selle saavutamiseks kujundatakse reeglina vanemate kõnetempot (rahulik aeglane kõnetempo), et anda lapsele rahuliku kõne mudel ning vähendada ajalist survet.
Teiseks eesmärgiks on õpetada vanemaid reageerima lapse kõne mittesujuvusele. Kui vanem näitab oma muret lapse kõnetakistuse suhtes välja (pöörab pilgu ära, hoiab hinge kinni, ütleb lapse eest sõna lõpuni jne), tekib lapsel arusaam, et ta teeb midagi valesti. Pigem oleks õige, et vanem väljendab oma tundeid lapse kõne mittesujuvuse kohta verbaalselt. Kui vanemal on algul oma emotsioone ja kehakeelt raske kontrollida, tasub lapsega tegutseda koos mitte rääkides. Oluline on samuti vähendada päevakava ajalist survet, omavaheliste suhete pinget.
Kui laps õpib teraapias, kuidas kogeleda kergemalt, vähema pingega, siis vanem õpib, kuidas modelleerida sujuvat kogelust.
Kui vanem suudab kodus vähendada ajalist survet, suhtuda lapse kogelusse rahulikult, kasutada aeglast sujuvat kõnet, modelleerida sujuvat kogelust, saavutab lapse kõne enamasti sujuvuse kiiresti. Kui laps on kogelenud alla aasta, saabub sujuv kõne enamasti umbes kuu ajaga. Kui lapsel on kogelus olnud üle aasta, võtab sujuvuse saavutamine aega umbes aasta. Kui sujuv kõne on saavutatud, võib ikkagi tekkida lapsel tagasilööke, kui lapse elus on stressirohkeid perioode (nt vanemate lahutus, elukoha vahetus jne). Kuid koolieelsel lapsel esineb tagasilööke tunduvalt harvem kui täiskasvanutel.

Nõudmiste vähendamise võimalused on järgmised:

• Aeglasem kõnetempo, lühemad laused, vaiksem hääl lapsega kõneledes
• Pausi tegemine (1 sekund) enne lapsele vastamist
• Küsimise asemel lapse tegevuste kohta kommenteerida oma tegevusi/tundeid/
• Pidada tähtsaks seda, mida laps ütleb, mitte seda, kuidas ta ütleb
• Mitte segada jutule vahele (hea suhtlemise tavad kodus)
• Mitte öelda lapsele. “rahune maha”, “hinga sügavalt sisse”, “mõtle, mida sa öelda tahad”.
• Vältida negatiivset reageeringut lapse kõne mittesujuvusele (kulmukortsutus, võpatus, suurte silmade tegemine, kõrvale vaatamine, pingestumine)
• Veeta lapsega koos aega, anda mitteverbaalset positiivset tagasisidet (kallistamine, naeratus).

Koostas kliiniline logopeed: Riin Naestema