Mõiste on tuletatud vanakreeka keelest - eesliide dys tähistab häiret, lexis tähendab sõna või kõnet. Eesti traditsioonis eristatakse düsleksiat ja spetsiifilist kirjutamishäiret düsgraafiat; inglise keeleruumis käsitletakse tavaliselt ka kirjutamishäireid düsleksia avaldumisena.
Düsleksia puhul võivad olla häiritud sõna kokkulugemise, loetud sõnade tähenduse ja loetu mõttest arusaamise võime. Võib ilmneda lugemisel ühelt realt teisele hüppamist ja lugemist paremalt vasakule; rasketel juhtudel pole laps võimeline kokku lugema isegi kahe- ja kolmetähelisi sõnu. Düsleksia varasteks tundemärkideks võivad olla hiline kõne areng, ebaselge hääldus, suutmatus riimida, sõnade segiajamine kõlalise sarnasuse või lähedase tähenduse alusel, raskused järgnevuste ja vastavuste õppimisel, raskused ruumi ja liikumise tajumisel jm.
Düsleksia põhjusteks on peetud ajukoore kahjustust, vaimse arengu häireid, vale õpetamismetoodikat, kakskeelset kasvukeskkonda jm. UNESCO andmetel võib kuni 10% täiskasvanutest olla eri raskusastmes düslektikud, kes on õppinud oma probleemiga rohkemal või vähemal määral toime tulema. Eesti pedagoogide arvates on 15-25% algklasside lapsi lugemisraskustega. Düsleksikute osakaal nende hulgas pole teada.

  • PROGNOOS. Düsleksiat pole küll võimalik „parandada“, kuid varajase sekkumise korral on probleemid väiksemad ning saab vältida sekundaarseid probleeme. Varase sekkumise eesmärgiks on ka lapse õpimotivatsiooni hoidmine ning positiivse minapildi säilitamine
  • TOETAMINE. Lugemisvilumuseni jõuab vaid harjutades. Oluline on nii kodus kui koolis motivatsiooni hoidmine, eduelamuse tagamine. Nt: Erinevad keelelised mängud (riimide leidmine), erinvate tekstide kuulamine ja vaatamine, ettelugemine lapsele, kooslugemised, lugemise harjutamine: oleks hea lasta lapsel iga päev lugeda 15min oma valitud teksti.

Koostas kliiniline logopeed: Riin Naestema