Lapse kogelus 

Artikli autor logopeed: Maret Jahu

/ Räägi lapsega aeglaselt ja rahulikult, kasutades lihtsaid lauseid. / Ära ütle sõnu lapse eest ega lõpeta tema lauseid. / Kogelemine ei tähenda midagi. / Näita lapsele, et ta on sulle tähtis ja kallis.

Miks laps kogeleb?

  • Füsioloogiline olemus

Kõnelemine on keeruline oskus, mille õppimine kestab aastaid. See eeldab piisavalt head kõnemotoorikat, keelelisi, kognitiivseid ja sotsiaalseid oskusi. Lapse areng mõnes neist valdkondadest võib olla aeglasem ja sellest tingituna võib esineda kõnes takerdumisi või kordusi. Enamasti on tegu eakohase normaalse sujumatusega e füsioloogilise kogelusega, mida esineb kuni 25%-l lastest. 
Füsioloogiline kogelus avaldub tavaliselt juhtudel, kui laps innustunult midagi seletab. Füsioloogilisele kogelusele on iseloomulikud sõna, lauseosa, vahel ka sõnaalguse kerged kordused, mida laps ise ei märka. 
Väike laps pole veel võimeline jagama tähelepanu ütluse sisu ja vormi vahel. Kui talle antakse märku, et ta räägib „valesti“, satub laps segadusse ning hakkab otsima viise, kuidas „õigesti“rääkida. See käib tal üle jõu ning süvendab kõnetakistusi veelgi. 
Kõneravi füsioloogilise kogeluse puhul vaja pole. Last aitab rahulik toetav ümbruskond, kus teda kuulatakse ning tema küsimustele antakse lihtsad ja selged vastused. Kritiseerimist tuleks vältida, samas ei maksa kogeluse tugevnemist kartes teha liigseid järeleandmisi ega kasvatusvigu. 
Füsioloogiline kogelus möödub tavaliselt 2–6 kuu jooksul, vahel võib see kesta ka kauem. Kui vanemad on siiski mures või ebakindlad oma lapse kõne pärast, tuleks pidada nõu logopeediga. Teadmatusest tehtud vead võivad lapse normaalset sujumatust kinnistada ja luua tingimused kogeluse kujunemisele. 

  • Kogelus

Kogu inimkonnast 1% kogeleb. Laste hulgas on kogelejaid rohkem, kuni 4%. Umbes 75% lastest saavad sujuvalt rääkijateks enne täiskasvanuiga. Kogelevaid mehi on 3-4 korda rohkem kui naisi. Kogeluse edasikandumisel on oma osa pärilikkusel.
Kogeluse põhjuseks arvatakse olevat mitmete tegurite koosmõju. Kõne tekitamiseks peab aju andma suure hulga "käsklusi", et tagada õigeaegne ja piisavalt täpne koostöö hingamist, hääleteket ja hääldust tagavate lihasrühmade vahel. Tähtsad on ka keelelised ja kognitiivsed võimed (mälu, taju, mõtlemine) ning emotsionaalne valmisolek. 
Kui laps on erutatud, tema mälu ülekoormatud või ümbritsevate kõne lapsele liiga keeruline, ei suuda aju anda piisavalt täpseid korraldusi kõneaparaadi juhtimiseks. Tulemuseks võib olla kogelus, mis väljendub: 
• kordustena (mina-mina-mina-mina ka, tu-tu-tule, k-k-k-as),
• venitustena (vvvvvvanaema, miiiiina)
• blokkidena (võimetus mingi aja jooksul häält ja häälikuid tekitada: ----palun)
Kõige sagedamini saab kogelus alguse 2.-5. eluaastal. Enamasti algab kogelus sõna või silbi kordustena. Võivad esineda perioodid, mil kogelus kaob täiesti, mõne aja möödudes aga ilmneb uuesti. Aja jooksul muutuvad kordused tugevamaks, pikemaks ja sagedasemaks. 
Laps hakkab ise tajuma oma kogelust ning otsima vahendeid, et mitte kogeleda. Kui sõna ütlemine tavalisel moel ei õnnestu, üritab laps tugevamini. See tekitab lisapinget, mis omakorda põhjustab kogeluse edasist süvenemist. Tekivad blokid, koos nendega hirm, mõnikord viha ja pettumus. Raskete blokkide korral kaasneb sageli silmade kinnipigistamine, grimassid, käte-jalgade liigutused, mille abil üritab laps piinlikust kogelushetkest üle saada.
Laps proovib kogelust varjata. Mõned lapsed hakkavad rääkima sosinal või ebahariliku hääletooniga, liiga vaikselt või liiga kiiresti. Laps võib vältida teatud sõnu ja olukordi, mis tunduvad talle eriti rasked. Ravita jäänud kogelus hakkab peagi negatiivselt mõjutama lapse enesehinnangut. 
Kogeluse kulg võib olla eeltoodust erinev. Kogelus võib alata varakult tugevate blokkidena. Sellisel juhul on laps algusest peale teadlik kogelusest, ta on õnnetu, võib koguni keelduda rääkimisest. Kogelus võib kaasneda ka muude kõne- ja keelearengu probleemidega. Sel puhul on lapsel lisaks sõnade väljaütlemisele häiritud hääldus, sõnavara, lauseehitus ja eneseväljendus laiemalt. Vanema lapse kogelus võib muutuda varjatuks. Sel juhul peab laps pidevalt emotsionaalselt rasket võitlust kogeluse ilmsikstulekuga, kuigi tegelik kogelus võib olla suhteliselt väike ja hoopis vähem häiriv.

 

Kõneravi

Kogelust ravib logopeed. Mida varem raviga alustatakse, seda paremad on tulemused. Esmalt uurib logopeed lapse kogelust ja kõne arengut, selgitab välja võimalikud negatiivsed tegurid, mis võivad kogelust süvendada. Koos vanematega analüüsitakse lapse igapäevast keskkonda ja proovitakse muuta see võimalikult sujuvat kõnet toetavaks. 
Mõnikord on kasulik vähendada lapsele pandud koormust, vältida igapäevast kiirustavat elulaadi. Sageli annab häid tulemusi vanemate ja teiste last ümbritsevate inimeste kõne kiiruse ja keerukuse vähendamine. Selline kaudne teraapia on alati esimene ja olulisim samm kogeluse ravis. Vahel piisab üksnes ümberkorraldustest koduses ja/või lasteaia kõnekeskkonnas, et kogelus väheneks. 
Logopeed võib soovitada ka otsest kõneteraapiat, mille käigus harjutatakse lapsega kergemaid rääkimisviise ehk kõnetehnikaid. Laste kõneravi on mänguline, uued oskused omandatakse jäljendades. Vanemate ja pedagoogide osalemine kõneravis aitab viia õpitud oskused igapäevaellu. Kõneteraapia aitab muuta kõnet sujuvamaks ja õpetab last valitsema oma kogelust. 
Logopeedid töötavad paljudes lasteaedades, koolides, polikliinikutes ja erapraksises. Kui mingil põhjusel osutub kõneravi elukohale lähimas logopeediakabinetis võimatuks, annab logopeed soovitusi edasiste ravivõimaluste osas.

Kuidas aidata kogelevat last? 

  • Kuula, mida laps ütleb, mitte seda, kuidas ta seda teeb.
  • Räägi lapsega aeglaselt ja tee jutu sees pause. See on parem abivahend kui soovitus lapsele: „Räägi rahulikult!“
  • Püüa leida iga päev lapse jaoks aega, mil oleksid ainuüksi tema päralt. Tähtis on, et laps ei peaks võitlema sinu tähelepanu eest.
  • Väldi lapsega suheldes liiga pikki ja keerulisi lauseid.
  • Ära ütle sõnu lapse eest ega lõpeta tema lauseid. 
  • Vähenda lapse küsitlemist. Parem on kasutada suhtlemisviisi, kus üks vestleja ütleb repliigi, teine kommenteerib seda jne. 
  • Lapsega vesteldes pea enne ütlust väike paus (1-2 sekundit). See aitab hoida vestluse tempot piisavalt aeglase ja rahulikuna.
  • Ära katkesta last rääkimise ajal. Peres ja lasteaiarühmas/klassis peaks igaühele andma piisavalt aega oma ütluse lõpetamiseks. Üksteisest ülerääkimist ja vahelesegamist ei tohi lubada juba maast-madalast.
  • Ära laselapsel korrata kogeldud sõna või ütlust. Kui öeldu sisu jäi segaseks, küsi, kas said lapsest õigesti aru. Kasuta lapse poolt kogeldud sõna oma järgnevas ütluses, hääldades seda pisut aeglasemalt ja pehmemalt, et anda lapsele parema kõne eeskuju. 
  • Kui lapsel on raskem periood ja kogelust rohkem, paku talle mänge ja tegevusi, kus vajadus kõnelemiseks väiksem või milles tavaliselt ei kogelda. Sobivad laulumängud, näidendid jne.
  • Kui laps kurdab, et tal on raske rääkida, lohuta teda. Võid öelda, et rääkimine ongi vahel raske ja paljudel inimestel jäävad mõnikord sõnad kinni, et lapsed alles õpivad rääkima ja õppimise ajal tehakse ikka vigu.
  • Kuigi väikesele lapsele pole mõtet kogelust teadvustada, ei tasu seda teemat veidi vanema lapsega salata. Kui ema või isaga saab murest rääkida, kaob hirm kogeluse ees. 
  • Näita lapsele, et ta on sulle tähtis ja kallis. Kogelemine ei tähenda midagi!