Hääle olemasolu ja kasutamine on enamasti teadvustamata ning iseenesestmõistetav, mistõttu ei pöörata häälele tähelepanu enne, kui hääle omadused muutuvad (nt on käre, jõuetu) või hääle kasutamisel tekivad probleemid (nt hääl väsib).

Esinemissagedus

Häälehäirete esinemissagedus erinevates vanusegruppides on kõrge: häälega esineb probleeme 11-30%-l täiskasvanutest (nt õpetajatest on hääleprobleeme koguni 60%-l) ning 6-11%-l lastest (mõnede uurijate hinnangul koguni kuni 21,6%-l).

Põhjused, soodustavad tegurid

Häälehäire põhjus võib olla sünnipärane (nt suulaelõhe), hingamissüsteemi või kõripiirkonna trauma (nt intubatsiooni tagajärjel), süsteemne haigus (nt Parkinsoni tõbi), kõri mõjutav haigus (nt papilloomviirus). Sagedasim häälehäire põhjus on siiski hääle väärkasutamisest tingitud häälekurdude trauma. Hääle väärkasutamine on kas hääle liialt palju ja valju kasutamine või ebaefektiivne/vale kasutamine.

Häälehäire kujunemisele aitavad kaasa halb rüht/sundasendis töötamine, saastunud õhus / müras rääkimine, tervist kahjustav elustiil/harjumused, haigused (nt reumatoidartriit), mõned ravimid (nt ß-blokaatoreid sisaldavad ravimid).

Hääle kurnatuse korral esinevad samad tunnused, mis kurgu või neelupõletikugi puhul: kurk on kibe, neelatamine valus, on pingetunne, kõnelemine nõuab pingutamist, esineb köhaärritus, väsimustunne, hääl katkeb, tekib õhupuudus. Kui kurnatus kordub või hääl jääb ära (2-3 nädalaks), on tegemist häälehäirega.

Avaldumine

Häälehäire ulatus ja raskusaste võib olla väga erinev. Kõige äärmuslikum on täielik häälekadu ehk afoonia. Afooniat esineb harva. Enamasti avaldub häälehäire erineva raskusastmega häälekvaliteedi halvenemisena – düsfooniana.

Häälehäire iseloom on sageli muutlik, hääle kvaliteet ettearvamatu (nt võib häälehäire esineda vaid episoodiliselt), mistõttu inimese jaoks on taoline muutlikkus sageli lisastressi tekitav.

Häälehäire korral on hääle üks või mitu omadust kahjustunud. Hääle omadused, mis võivad olla kahjustunud, on hääle üldine kvaliteet (nt kähe, käre), kõrgus (nt lapselikult kõrge hääl täiskasvanul), valjus, dünaamika (kontroll hääle kõrguse ja valjuse muutmisel), stabiilsus (nt hääl väsib), resonants (nt ninakõla)

Diagnostika

Häälehäire diagnoosi paneb/ kinnitab enamasti kõrva-nina-kurguarst. Arst teostab kõrivaatluse (kõripeegli, larüngoskoobi vm abil), et hinnata kõri struktuure ja talitlust. Logopeed hindab hääle omadusi, hääle kestvust, kõnehingamist, artikulatsiooniaparaadi liikuvust, kõrilihaste seisundit.

Ravi

Kui häält on kerge tekitada, on kergesti kuuldav, hääl on isikuga sobiv, ilmekas ja vahelduv, siis on tegemist terve häälega.Hääl vajab ravi, kui kõripiirkonnas esineb sageli vaevusi (nt krooniline larüngiit), hääle omadused on muutunud (nt hääl on kähe, jõuetu, kare, ragisev rohkem kui 2-3 nädalat) või kui hääl ei pea rääkides vastu.

Logopeedi juhendamisel õpib häälehäirega patsient vältima hääle väärkasutamist, õpib oma häält ökonoomsemalt kasutama, arendab hääle omadusi. Olulisel kohal on õige kehaasendi leidmine, liigutuste ja kõne omavahelise koordinatsiooni arendamine, õige kõnehingamisharjumuse kujundamine, sobiva häälekõrguse leidmine, töö isiksuse arendamisega.

Soovitusi häälehoiuks
Häälele on hea
Häälele on halb
  • Piisavas koguses vee joomine
  • Niiske õhk (toa õhutamine)
  • Kurgu, kukla-õlapiirkonna lõõgastamine (nt haigutamine)
  • Pehmelt rääkimine
  • Müras kõnelemise vältimine
  • Karjumise vältimine
  • Sosistamise vältimine
  • Suitsetamine
  • Kange alkohol (tuimestatud kõri on vastuvõtlikum kahjustustele)
  • Suitsune, tolmune, kuiv õhk
  • Kohv
  • Väga kuum/külm või väga vürtsikas toit/jook
  • Seedehäired, kõrvetised
  • Kuristamine

 

Koostas kliiniline logopeed: Riin Naestema